Single blog post

Hind ei ole kivist. Hind on luust, lihast ja ajukurdudest.

Ka see artikkel on “hellade teemade valdkonnast” ja millest ei juleta tavaliselt avalikult rääkida. Viimati sai kirjutatud sellest, kui klient hakkab disainima, mis sai ka meie klientide poolt väga positiivset tagasisidet. Tänane teema on “kuum kartul” kogu meie sektoris, siseringis liikudes tean seda väga hästi. Kui nendest teemadest aga ei räägita, siis on see nagu halb abielu, mis lõpuks ikkagi ei toimi.

Viimased poolteist aastat on veebiarenduse (ja minu teada ka reklaamiagentuuride) turul olnud päris korralik hinnasõda. Samal ajal palgad tõusevad, sest sektorist liigub palju inimesi näiteks startuppidesse, kus on tihti vinged rahastused taga ja arvutatakse lääneriikide palgatasemete järgi.  Samal ajal latt kogu aeg tõuseb, kliendid on nõudlikumad, veebiarendus keerulisem. Marginaalid pole meie alal kaugeltki kõrged, vastupidi ning kui lasta oma tööst hinda alla 10%, anname tihti ära juba ca pool kattest. Sellest on vaja aru saada, et see pole jätkusuutlik. 

disainer

OKIA jõudis äsja Äripäeva Palga TOP 500 parima palgamaksja hulka ja me oleme uhked selle üle, et meil on vinged inimesed vingete oskustega. Meie palgad pole seejuures sugugi kolossaalsed ega üle mõistuse, aga õiglased oma ala tippspetsialistidele, just nagu ka teistes kõvemates agentuurides või misiganes valdkonnas on. Nüüd kui me laseksime hinda alla – ja tihti  küsitakse seda, mitu korda ja iga väikese tööga – siis me ei saaks häid inimesi palgal hoida, tuleks võtta odavam kaader, päevapealt langeks kompetents ja kvaliteet ning me poleks enam need, kes me olime. Kas see sobiks?

Me hoolime oma töötajatest, et neil oleks mõnus töökeskkond, korralik sissetulek, korralikud töövahendid, vinged kliendid ja kolleegid. Inimene on rahul, seega ka motiveeritud maksimaalselt head tööd tegema. Muudmoodi ei saakski.

Toon lihtsa näite. Sa lähed oma advokaadi juurde, alustades iga kord juttu sellest, et kõigi tundide eest ikka ei tahaks päris maksta, äkki saab vähemate tundidega ka selle töö tehtud ja päris täit tunnihinda pole nõus ka maksma. Sest sa ütled, et eelarve on väiksem ja kogu lugu. No ei lähe ju. Mis meie teistmoodi oleme? Peale selle, et meie tunnihind on oluliselt madalam muidugi.

Ehk: teenusmajanduses ei saa hinda tingida, ei meil ega teistes teenusettevõtetes. Päriselt. Natuke muidugi saab, kui  mahud on suured, sest suuremad projektid ja pikaajalised kliendid on osaliselt kuluefektiivsemad hallata. Kui sa tahad parimat kvaliteeti, siis palun austa seda. Kui ei taha, siis läheb plaan B käiku – otsi mõni säästukoht ja nagu maksad, nii saad tulemuse ka.

Teenusmajandus pole kast tosse, millel on marginaal 200%, kust võib suht hõlpsalt -30% alla lasta. Me pole Made in China. Ei ole, sest me ei saa öelda oma töötajatele – sorri, aga märtsis on teie palk -50%. Me oleme luust ja lihast inimesed, perede ja lastega, ränka vaeva näinud oma oskuste omandamiseks, lihvimiseks ja teeme oma tööd hingega. Pealegi on elu näidanud – kes tingib, kipub olema ka see kõige raskem ja eriti nõudlik klient (ehk pahupidi loogika), kuigi tingides ei saa me ju muud teha, kui lasta alla kvaliteeti, kulutades vähem töötunde. Absurd ju.

Teenusmajandust ei saa skaleerida ja on võimalik iga inimese tööd müüa 1h per 1h. Kogu lugu. Me saame olla vaid natuke efektiivsemad, kui lihvime oma protsesse.

Hea partner on tugev partner, eks? Hinnake seda palun, tingige vähem, vastu saate maksimaalse motiveerituse ja tulemuse. Aitäh!

Lõdvestuseks siia otsa tõelise vana kooli Art Directori sketš:

Laik? :)

Jaga postitust oma lemmikus sotsiaalmeediakanalis:

Jumbotron

Räägime edasi?

Pikk kogemus disainimaastikul on näidanud, et parimad tulemused kasvavad kommunikatsioonist ja sõprusest. Seetõttu soovimegi luua sinuga sooja ja siira partnersuhte, mis kannaks vilja ka aastaid pärast esimest teretust. Üheskoos võime seada verstapostid kasvõi silmapiirile, vahemaad kartmata.

Olen valmis!